Koostaja eessõna

Teatrielu, eluteater, elus teater…

«Teatrielu 1985» – «Teatrielu 1995»

Kümme aastat on kindlasti aeg. Pikk või lühike – sõltub juba vaatepunktist. Inimelu tarvis pikk. Ehk nagu liigendab noid kümmet aastat Gerda Kordemets, vaadeldes eesti näitlejat – 1985 lahkus Urmas Kibuspuu, 1995 Juhan Viiding. Ühe teatrikultuuri jaoks, mis on püsinud napilt üle sajandi, on see aastakümme kindlasti tähenduslik. Antiikteatri perspektiivist saati mitte.

Pole meie, siin ja praegu elajate süü, et seekordne „Teatrielu 1995“ jõuab lugeja ette pärast kümnendipikkust pausi. „Oo ajad, oo kombed,“ hüüatas kord üks klassik. Ja sellega tuleb leppida.

Ometi tahab seekordne kogumik hõlmata kuidagi ka toda unustusehõlma vajunut, toda kümnendit teatrieluta, mil ometigi olid ühtaegu olemas nii teater kui elu.

Nii too igavesti kestev vanainimeste liivakastimäng oma tulemuste ja tulemusetusega, jäädvustamatu, kirjeldamatu, ometigi eluline, elust tulenev, eluga päädiv.

Kui ka päriselu ise – kiire, segane, laulev, teatraalne.

Sestap on ikkagi kummaline, et läks nagu läks. Et uue „Teatrielu“ hõlmamisaasta sattus kokku eesti teatri legendi ja eesti teatrikooli looja Voldemar Panso 75. sünniaastapäevaga – miskitpidi lisab see perspektiivi, nii juurte tajumise kui uute alguste mõtestamise jaoks. Ajahõnguliselt on selles raamatus palju juttu Pansost, ent mitte üksi temast.

Kummalise paratamatuse tõttu on aastanumber 1995 ühtlasi uue teatriraamatute laine märgistaja ja veelgi mõtlemapanevamalt/saatuslikumalt/ettemääratumalt on nonde raamatute reas Grigori Kromanovi kogumik ning Panso „Töö ja talendi“ uustrükk. Hämmastav tegelikult, kuidas noid raamatuid, mille kirjutamisest on mõlemal puhul möödas hulk aastaid, tänapäev tajutakse. Kuidas teatrimõtte vaatepunkt kümnendite vahetudes muutub.

Sestap on ehk tähelepanuväärne seegi, kuidas jäädvustab oma esimese „päris“teatri töö, lavastuse „Kolm põrsakest ja hea hunt“ tekkelugu tänase päeva praktik Jaanus Rohumaa.

Samamoodi segaseid ja kummalisi paralleele tekib nii ehk teisiti: kuidas mõtestab juubelihõngulist Estoniat 1995 Mare Põldmäe ning kuidas nägi tollesama teatri esimesi aastakümneid Hugo Raudsepp; ja veel – kuidas paistab tollesama Estonia päris algus, aasta 1906 ja Theodor Altermanni Hamlet läbi tiigrihüppe ajastu laste Jaanus Rohumaa ja Mari Tuulingu pilgu Linnateatri teatriloolises lavastuses „Ainus ja igavene elu“…

Niisama on just tänases päevas veidralt tähenduslik Lilian Velleranna sissevaade Jaan Kruusvalli näitemängude lavastuste ritta kümme aastat tagasi. Mitte üksnes seepärast, et just tollal, 80ndate keskpaigas, ilmus meie ellu üks uus ja üllatuslik ajastu, mis varemalt ühevärviliseks vaikitud oli. Nüüd, kümme aastat hiljem on noid aastaid kummastav meenutada: toda uudsuse võlu, mis sõjapõgenike teemas tollal peitus, hämmastavat valmisolekut toda mitteteadmist teatri kaudu lahti mõtestada. Nüüd on sõda ja sõjale järgnenu, valged, pruunid ja punased meie täieõiguslik minevik, nii teatuses kui unustamises.

Samas – Kruusvalli tollase tähenduslikkuse tajumisele ja mõistmisele pakub ehk isemoodi lahendust, uut pilku hoopiski tulevik, teatriaasta 1996, mil eesti lavadele peaks taas jõudma kaks uut Kruusvalli näitemängu. Mis on neis uut? Mis hästi äraunustatud vana? Mis on näitekirjanikule/inimesele Kruusvallile tähenduslik täna? Nende asjade mõistmisele ja nende peale mõtlemisele aitab ehk pisut kaasa ka pilk kümnendi taha.

See kõik pole muidugi õigustus. Ei „Teatrielu 1995“ koostamispõhimõttele ega empiirilisele eluvaatele, mis toda läbib. Mulle igatahes näib, et nii elus, teatris kui teatrielus on üht ja teist, uut ja vana (vaadet ja vaadatavat), näitlejat ja lavastajat, ajastut ja ajatust. Täpselt nõnda, nagu keegi – autor või toimetaja – seda hetkel tabada on osanud.

Olgu peale. Ruumi siin päikese all on kõigele ja kõigile. Peaasi, et poleks ränkrasket missioonitunnet või sektihuvi, et säiliks teater, et edeneks mäng ja mõttevahetus. Et oleks lusti ja tahet, temperamenti ja järjepidevust. Vikerkaarevärvilist taju, mõistmistahet ja enese usaldust.

Teie Kadi Herkül