Teenides teatrit

Margot Visnap

Aasta lõpus tähistasid ilma suurema kära ja pidulikkuseta oma väärikat juubelit kaks Eesti teatri olulisemat tegijat, teatrikriitik Lilian Vellerand (25. XI) ja teatriloolane, -pedagoog ja -kriitik Lea Tormis (17. XII). Kriitikuid ja praktikuid armastatakse ikka üksteisele vastandada. Kuigi, ka kõige äärmuslikumal juhul on veelahe teatritegijate ja kriitikute vahel ikkagi peaaegu olematu. Vaevalt tuleks aga kellelgi pähe nimetada kriitikut või teatriloojat teatri tegijaks.

Velleranna ja Tormise puhul tundub nende loomingu selline määratlemine vägagi loomulik - sest nad on kaks, tänase päeva teatris vägagi erandlikku nähtust - olles ühtaegu teatri mõtestajad ja analüüsijad, mõjutavad nad, küllap enesele ja teistelegi märkamatult, teatrit ennast. Usun, et võin praktikute eest kinnitada, et nende seisukohti-arvamusi, olgu suulisi või kirjalikke, võetakse alati tõsiselt, nendega arvestatakse. Minu teada on Vellerand ja Tormis ühed vähesed, keda lavastajad lavastuse lõpustaadiumi proovidesse on tahtnud ja söandanud kutsuda, et esimest tagasisidet saada, oma mõtteid-ideid kontrollida. Rääkimata olukordadest, kus nad ühe või teise lavastaja proove on üles kirjutanud, loomingulise partnerina idee sünni juures olnud jne.

Olles kindel, et Vellerand ja Tormis armastavad teatrit, julgen vähemalt kõrvaltvaataja kogemuse põhjal väita, et teater (ehk siis praktikud) armastavad ka neid. Kusjuures see vastastikune armastus ei välista kriitilist dialoogi, üksteiselt õppimist ja kahepoolset andmist. See on tõepoolest erandlik suhe, mis on kestnud vaat et ligi pool sajandit. Ometigi on need kaks teatrist kirjutajat, teatri jäädvustajat, suutnud selles vastastikuses armastuses säilitada ka kriitikule nii vajaliku distantsi.

Olles teatris või teatrikoolis, ühesõnaga teatriprotsessis sees - loojate nõuandja, kolleegi või õpetajana, säilib nende puhul samas ka eemalseisja diplomaatlik, kuid järjekindel kõrvalpilk. Kirjutades aga teatriarvustusi kriitikuna, väliselt justkui eemalseisjana (“vastasleeri” kuuludes), on ka nende kriitilistes kirjutistes alati tajutav teatriprotsessis osalemine. Kuidas nad on seda suutnud ja suudavad - olla korraga “sees” ja “väljas” - on omaette ime ja jääb nende saladuseks. Kergelt pole neile kindlasti midagi kätte tulnud - olla ühtaegu teatritegijatele peaaegu et kolleeg ja samas nende loomingu hindaja-arvustaja (kes see teise hinge sisse näeb ja identiteedikriise teab!). Ühe saladuse põhjuse oskan siiski esile tuua: nende ja teatri (praktikute siis) suhetes puudub sõbrannalikkus-semutsemine või teatri ümber kiibitsemine. Pigem mõõdavad seda suhet vaimsus, väärikus ja vastastikune eelarvamustevaba austus.

Reet Neimar, kõneldes detsembri alguses teatriloo konverentsil “Kirjutada teatrit” oma kolleegidest Tormisest ja Vellerannast, mõtestas nende loomingut käsitledes lahti küsimuse “Mida tähendab - teenida teatrit?” (siinse loo pealkiri ongi laenatud Neimari teemapüstitusest). Mulle tundus olulisemana tema selgitustest üks: teenida teatrit tähendab arusaama sellest, miks on olemas teater, lavastaja ja näitleja amet. Nii lihtne see ongi! Pealtnäha. Sest kui kriitik nii mõelda ei oska, suuda või ei taha, on kerged lenduma praktikute üleolevad repliigid à la "ilma meieta (teatrita) poleks kriitikat”, “meie oleme teie leib”, “kriitik parasiteerib meie loomingu najal”, “teie olete meie teenrid” jne. Aga nii paraku on: mõni võib jäädagi teatrist kirjutades tema teenriks, teisest saab looja, kes kirjutajana teatrit teenides on samas ka teatri tegija. Nagu Tormis ja Vellerand. Reet Neimar kahetses, et pärast neid kahte haigutab selles nišis tühjus, küsides: miks on nii vähe neid kirjutajaid, kes julgeksid-söandaksid teatrile ligineda, osaleda elavas, “siin ja praegu” toimivas teatriprotsessis, olles ühtaegu nii looja kui kirjutaja? Ühe käeliigutusega, mehaaniliselt (või jõuga) pole võimalik seda nišši täita. Ja ilmselt pole ka vaja, kui niisugune kooslus-koostöö ei sünni loomulikult. Samas, eks meie teatriprotsess vaja ka selliseid kriitikuid, kes sisenevad teatrisse ainult eesuksest ja suudavad ka distantsi hoides teatrit teenida.

Mina õppisin Velleranda ja Tormist tundma 80ndate teises pooles, sattudes 25se algajana Teater. Muusika. Kino toimetajana üpris veidrasse rolli - pidin (küll kolleeg Reet Neimari toel) hakkama toimetama kirjutajaid, kellele seni olin aukartlikult alt üles vaadanud. Autoriteetidest said algaja toimetaja esimesed autorid. Ei mäleta, millal läksime üksteisega sina peale või millal sai Tormisest Lea ja Vellerannast Lilli (küllap see võttis ikka aastaid ), kuid see on kindlasti meeles, et esimestest kokkusaamistest peale suhtusid nad uustulnukasse lugupidamise ja siira-rõõmsa huviga (ei üleolevat klassikuhoiakut või oma “ positsiooni” rõhutamist). Vähe sellest, Tormis ja Vellerand on ebaeestlaslikult tähelepanelikud: neil jätkub alati oma kolleegide-kirjutajate jaoks tunnustust, kui artikkel on seda väärt. Eestlased kas ei oska, ei taha või ei söanda üksteist kiita, kui miski on tõeliselt õnnestunud. Õnneks ei kehti see Lea ja Liliani kohta: nende tunnustus (usun, et nii kriitikuile kui praktikuile) on alati sisuline, asjalik (innustav muidugi ka!), kuid ülevoolavaid meelitusi ja pealiskaudseid komplimente nad ei jaga.

Kõike seda, mida on nüüd juba rohkem kui 20 aastat kestnud loomingulise tutvuse jooksul olnud võimalus Lealt ja Lillilt õppida, ei jõuaks üles lugeda ja pole ka vaja. Läheks liiga pidulikuks. Või olgu siis nimetatud peamine - teatrist kirjutamine.

Lea Tormise puhul kurdetakse juba aastaid, et ta nii harva kirjutab. Kuigi põhjused on kurtjatelegi teada: Leal on alati vähemalt kümmekond asja töös, aga vahel õnneks ikka leiab ta selle öö- või hommikutunni, et mõnele ajalehele-ajakirjale “halastada” . Lilian Vellerand on olnud aga alati väga produktiivne, oma põhjalikkuse ja korrektsuse poolest ilmselt kõigile toimetajatele tuntud (Lillile võib alati kindel olla!). Seda kurvem on tõdeda, et lõppeva aasta sees on meie kultuuriajakirjanduses ilmunud nii vähe Velleranna kirjutisi. Loodetavasti on see ajutine enesetaandamine, sest usun, et ei tee teistele kolleegidele liiga, aga praegune kriitika ei saa läbi ilma Velleranna põhjalikkuse, süvenemistahte ja sõnastusoskuseta.

Üks kahetsusnoot veel. Tegelikult võiksid nii Tormis kui Vellerand vabalt nn. kolumnistidena esineda ka meie lehtede arvamuskülgedel, olgu päevalehtedes, rääkimata Sirbist, mille on vallutanud suhteliselt kindel, rutiinnegi seltskond (pealegi valdavalt mehed). Tormis ja Vellerand pole mingid elukauged teatrikriitikud elevandiluutornis. Neil oleks, mida öelda ja arvata nii ühiskonnast, poliitikast kui eesti elust.