Teatripäeva läkitus

2017

Nüüd juba viiskümmend viis aastat tähistatakse kevaditi rahvusvahelist teatripäeva. Meie päev – need kakskümmend neli tundi – saab alguse Jaapanis no ja Bunraku teatri külje alt, kulgeb läbi Pekingi ooperi ja Kathakali tantsu kodumaa, peatub teel Kreekast Skandinaaviasse Aischylose juurest Ibsenini, Sophoklese juurest Strindbergini, teel Inglismaalt Itaaliasse – Sarah Kane’i juurest Pirandelloni, ning teiste hulgas ka Prantsusmaal, kus oleme meie ja kus on Pariis – maailmalinn, kes kõige rohkem võtab vastu truppe mujalt maailmast. Seejärel viib see päev meid Prantsusmaalt Venemaale, Racine’i ja Molière’i juurest Tšehhovi juurde, sealt edasi üle Atlandi, et loojangul lõpetada California ülikooli mõne kampuse lähistel, kus võib-olla parajasti mõned noored inimesed uuendavad teatrit. Sest teater tõuseb alati tuhast. Ainult kivinenud harjumusi tuleb väsimatult lõhkuda. Teater elab rikkalikku elu, trotsides aega ja ruumi. Kõige kaasaegsemad näidendid toituvad eelmistest sajanditest, kõige klassikalisem repertuaar

kõlab tänapäevaselt iga kord, kui see uuesti lavale tuuakse.

Loomulikult ei ole rahvusvaheline teatripäev üks meie elu argipäev. See päev laotab me ette tohutu suure aegruumi ja selle aegruumi esile manamiseks toetun prantsuse näitekirjanikule Jean Tardieule, kes oli samavõrd andekas kui tagasihoidlik. Vahemaa ettekujutamiseks soovitab Tardieu mõelda, „mis on kõige kaugem tee ühest punktist teise”. Aja kujutlemiseks „mõõta sajandiksekundites aeg, mis kulub sõna „igavik” väljaütlemisele”. Aegruumi jaoks „valida enne uinumist kaks teineteisest kaugel asetsevat punkti ja arvestada välja aeg, mis kulub unenäos ühest punktist teise jõudmiseks”. „Unenägu” on see sõna, mille ma meelde jätan. Võiks arvata, et Tardieu ja Robert Wilson

on mõttekaaslased.

Rahvusvahelist teatripäeva võib ju ka kokku võtta Samuel Becketti sõnadega, kes oma napil moel laseb Winniel „Õnnelikes päevades” öelda: „Oo, milline ilus päev see oleks

olnud!”

Mõtiskledes selle läkituse kallal, mida mul oli au kirjutada, tuletasin meelde kõik unenäod kõigist mängitud tükkidest. Ja nii ei astu ma siia UNESCO saali üksinda, mind saadavad kõik need tegelaskujud, keda ma olen laval kehastanud, rollid, kes on eesriide sulgedes näiliselt lahkunud, aga kes elavad minus edasi oma varjatud elu, valmis abistama või hävitama rolle, kes tulevad nende järel: Phaedra, Araminte, Orlando, Hedda Gabler, Medea, Merteuil, Blanche Dubois … Aga ühtlasi saadavad mind ka kõik need tegelaskujud, keda ma vaatajana olen armastanud ja kellele plaksutanud. Ja siin kuulun ma kogu maailmale. Ma olen kreeklanna, aafriklanna, süürlanna, veneetslanna, venelanna, brasiillanna, pärslanna, roomlanna, jaapanlanna, marseille’lanna, newyorklanna, filipiinlanna, argentiinlanna, norralanna, korealanna, sakslanna, austerlanna, inglanna –

tõepoolest, terve maailm. Tegelik globaliseerumine – see on siin!

Laurence Olivier kuulutas 1964. aasta teatripäeval, et pärast rohkem kui terve sajandi väldanud võitlust on Inglismaal lõpuks asutatud rahvusteater, ja avaldas kohe samas soovi, et sellest kujuneks rahvusvaheline teater, vähemasti repertuaari poolest. Olivier

teadis väga hästi, et Shakespeare kuulub kogu maailmale.

Mul oli rõõm teada saada, et 1962. aastal usaldati esimese rahvusvahelise teatripäeva läkituse kirjutamise au Jean Cocteaule, kes oli igati sobilik valik, sest just tema on kirjutanud raamatu „Minu reis kaheksakümne päevaga ümber maailma”. Mina olen maailmale teistviisi ringi peale teinud, ma olen selle teinud kaheksakümne lavastuse ja kaheksakümne filmiga. Ma arvestan siia ka filmid, sest ma ei näe mingit vahet filmis ja teatris mängimise vahel, mis mõjub iga kord üllatavalt, kui ma seda ütlen, aga see on tõsi.

Nii see on. Ei mingit vahet.

Siin kõneldes ei ole ma mina ise ega ka mitte näitlejanna, ma olen lihtsalt üks neist paljudest tegelaskujudest, tänu kellele teater püsib. See on osaliselt ka meie kohustus. Ja paratamatus. Teisisõnu – teater ei ole olemas mitte tänu meile, pigem oleme meie elus tänu teatrile. Teater on väga tugev, ta peab vastu, elab kõik üle – sõjad, tsensuuri, rahapuuduse. Piisab, kui öelda „lava on lage plats ilma kindla ajastuta” ja lasta sellele astuda näitleja. Või näitlejanna. Mida nad seal tegema hakkavad? Kas rääkima? Publik ootab, ta saab seda teada. Publik, ilma kelleta pole teatrit olemas, ärme seda unusta. Ka üksainus inimene on publik. Et tühje toole liiga palju ei oleks! Kui just ei mängita Ionesco „Toole” … Selle näidendi lõpus ütleb Vana Naine: „Jah, jah, sureme täies hiilguses …

Sureme, et saada legendiks … vähemasti saame oma tänava …”

Rahvusvahelist teatripäeva on nüüdseks tähistatud viiskümmend viis aastat. Nende viiekümne viie aasta jooksul olen ma kaheksas naine, kellel palutakse esineda päevakohase sõnumiga, nii et ma ei tea, kas „sõnum” on üldse sobilik sõna. Minu eelkäijad (meessugu paneb end maksma!) on rääkinud kujutlusvõime, vabaduse, omapära teatrist, on tuletanud meelde multikultuursust, ilu, vastuseta küsimusi … Ainult neli aastat tagasi, aastal 2013, ütles Dario Fo: „Ainuke lahendus kriisile peitub lootuses, et meie vastu korraldatakse suur nõiajaht, eelkõige noorte vastu, kes soovivad õppida teatrikunsti – niiviisi sünnib uus näitlejate diasporaa, kes kindla peale lõikab sellest vägivallast enneolematut kasu, leides uue väljenduslaadi.” Enneolematu kasu – ilus väljend, eks, mis vääriks kasutamist mõnes poliitilises programmis? … Kuna ma kõnelen Pariisis, veidi aega enne presidendivalimisi, siis soovitan neile, kes paistavad omavat soovi meid valitseda, olla ettevaatlikud enneolematu kasu suhtes, mida teater võib tuua. Aga ei mingit

nõiajahti!

Minu jaoks tähendab teater teist inimest, see on dialoog, viha puudumine. „Rahvastevaheline sõprus” – ma ei tea, mida sellega öelda tahetakse, aga ma usun kogukonda, vaatajate ja näitlejate vahelist sõprust, kõigi nende liitu, keda teater ühendab – kes teatrile kirjutavad, kes teatrit tõlgivad, kes valgustavad, riietavad, kujundavad, kes seda tõlgendavad, kes seda teevad, kes siin käivad. Teater kaitseb meid, varjab meid … ma usun, et teater armastab meid … samavõrd kui meie teda armastame … Mulle meenub üks elatanud lavastaja, kes enne eesriide avanemist igal õhtul vankumatu järjekindlusega lava taga ütles: „Teater tulgu!” See ongi mu viimane sõna. Tänan.

Isabelle Huppert
Prantsuse teatri- ja filminäitleja

Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp



2016


Kas teatrit on vaja?
Küsivad tuhanded teatris pettunud professionaalid ja miljonid teatrist väsinud inimesed.

Milleks meile teater?
Praegusel ajal, kui teatrilava on muutunud nii tähtsusetuks, võrreldes linnaväljakute ja riikide maalahmakatega, kus mängitakse maha päriselu tõelisi tragöödiaid.

Mis see teater on?
Kuldsed rõdud, sametist tugitoolid, määrdunud kulissid, pressitud hääled või vastupidi – kõntsa ja verega kokku määritud black box’id ning hunnik paljaid ja hullunud kehi.

Mida ta suudab öelda?
Kõike!

Teater suudab öelda kõike.
Seda, kuidas elavad jumalad taevastes kõrgustes ja kuidas piinlevad vangid vangiurgastes, kuidas kirg ülendab ja armastus hukutab, kuidas head inimest ei vajata ja kuidas pettus võimutseb, kuidas ühed inimesed elavad korterites, aga lapsed põgenikelaagrites, kuidas pöördutakse tagasi kõrbe ja kuidas lahkutakse armsamatest – teater võib kõnelda kõigest.

Teater oli ja jääb igavesti olema.

Ja praegu, nende viimase viiekümne-seitsemekümne aasta jooksul on teater osutunud eriti oluliseks. Sest kõigist avalikest kunstidest on teater ainsana see, kus sõna jõuab otse suust suhu, pilk silmast silma, kus käsi puudutab kätt ja keha keha. Teater ei vaja vahetalitajat, inimese ja inimese vahel on läbipaistev valgus, ei lõuna, põhja, ida ega lääne suunast tulev valgus, vaid – valguste valgus, kõigi nelja tuule poolt kiirgav, mida igaüks vahetult tajub, olgu ta pahatahtlik või sõbralik inimene.

On vaja igasugust teatrit.

Ja kõikvõimalikest erinevatest ja rohketest teatrivormidest on kõige suurem nõudmine arhailiste vormide järele. Rituaalsete vormidega teatrit ei tohiks vastandada tsiviliseeritud rahvaste teatrile. Ilmalik kultuur on muutumas viljatuks, “kultuuriinfo” asendamas asjade lihtsat olemust ja selleni jõudmist.

Teater on avatud. Sissepääs vaba.

Kuradile kõik nutiseadmed ja arvutid! Minge teatrisse, võtke parteris ja rõdudel kohad sisse, kuulake ehedat sõna ja vaadake elavaid kujundeid – teie ees on teater, ärge suhtuge sellesse põlgusega ja ärge jätke oma kiirustavas elus kasutamata võimalust sellest osa saada.

On vaja igasugust teatrit.

Ainult üht mitte – poliitiliste mängude teatrit, poliitiliste hiirelõksude teatrit, poliitikute teatrit, poliitika teatrit. Igapäevase terrori teatrit – ei individuaalse ega kollektiivse terrori teatrit, laipade ja vere teatrit tänavatel ja linnaväljakutel, pealinnades ja maakolgastes

r
e
l
i
g
i
o
o
n
i
d
e

j
a

e
t
n
o
s
t
e

v
a
h
e
l


Anatoli Vassiljev
Vene lavastaja ning teatripedagoog

Vene keelest tõlkinud Anu Lamp
___________________________________________________________________________________________________________________

 
2015
Teatri jaoks tõelisi meistreid avastada on kõige hõlpsam teatrist eemalt. Nendeks on tavaliselt inimesed, kellele teater ei ole klišeede ja konventsioonide vorpimise masin. Just nemad leiavad tukslevaid allikaid ja elust pakatavaid jõgesid, mis lähevad enamasti kaarega mööda teatrisaalidest, kuhu iga päev koguneb inimesi, kes näevad vaeva mingisuguste maailmade jäljendamisega.
Me jäljendame maailma – selle asemel, et luua oma kontsentreeritud maailmu, mis peavad publikuga debatti ja mida mõjutavad varjule jäävad sügavad tunded. Ning just neid viimaseid suudab teater kõige paremini nähtavale tuua.
Selliseid teejuhte leiab kõige sagedamini proosast. Täna mõtlen ma ikka ja aina kirjanikele, kes umbkaudu saja aasta eest kirjeldasid prohvetlikult, ent samas vaoshoitult Euroopa jumalate loojanguhämarikku, mis langes meie tsivilisatsioonile ja püsib selle kohal senini. Ma pean silmas Franz Kafkat, Thomas Manni ja Marcel Prousti. Täna lisaksin nende prohvetite hulka ka John Maxwell Coetzee.
Nende ühine eelaimus maailma vältimatust lõpust – mitte planeedina, vaid inimestevaheliste suhete mudelina, ühiskonnakordade ja mässude mudelina – saadab meid nüüd painavana. Saadab meid, kes me elame pärast maailmalõppu. Me seisame silmitsi kuritegude ja konfliktidega, mis põletavad maha järjest uusi kohti isegi kiiremini kui kõikjale jõudev meedia seda kajastada jaksab. Ent need tulekahjud tüütavad kiiresti ära ja nii kaovadki jäljetult uudistest, me tunneme end abituna, kohkununa ja ümber piiratuna. Me ei suuda enam ehitada torne, ja müürid, mida me visalt püstitame, ei kaitse meid millegi eest, vastupidi, vajavad ise hoolt ja kaitset, mis võtabki suurema osa meie eluenergiast. Ja meil pole enam jõudu, et üritada näha seda, mis on värava ja müüri taga. Ja just seepärast peab olemas olema teater ja otsima sealt uut väge. Vaatama sinna, kuhu vaatamine on keelatud.
“Müüt katsub seletamatut seletada. Kuna ta tõepõhjalt tõukub, siis peab ta taas seletamatus lõppema.” – neid sõnu, mida Kafka kasutas Prometheuse müüdi teisenemisega seoses, kasutaksin ma paljuski selle kohta, milline peaks olema teater. Ja sellist teatrit, mis tõepõhjalt tõukub ja lõpeb seletamatus, soovin kogu südamest kõigile teatri töötegijatele, nii nendele, kes on laval, kui ka nendele, kes on vaatesaalis.

Krzysztof Warlikowski
Poola lavastaja, Nowy Teatri looja ning kunstiline juht
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
__________________________________________________________________________________
[1] Franz Kafka, “Öösel”, tõlkinud Mati Sirkel, LR 1983, nr 27, lk 55.  



2014

Kõikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim.

Puude all väikestes külades ja kõrgtehnoloogiat kasutavatel lavadel suurtes metropolides; koolisaalides, põldudel ja templites; agulites, linnaväljakutel, kogukonna keskustes ja siselinna keldrites tõmbab inimesi üksteise poole, et lävida omavahel üürikest aega vältavates teatrimaailmades, mille me loome, et oma keha, hingetõmmete ja hääle abil väljendada meie inimlikku keerukust, erinevust, haavatavust.

Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnika meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlikkust. Me tuleme kokku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad.

Kõikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim. Kogukondlikkuse juurtest sündinuna kannab ta meie eriilmeliste traditsioonide maske ja kostüüme. Ta kasutab meie keeli, meie rütme ja žeste ning puhastab meie keskel üht paika.

Ja meie, kunstnikud, kes me töötame selle iidse vaimu toel, tunneme sundi juhtida seda vaimu läbi oma südamete, ideede ja kehade, et näidata meie elu reaalsusi kogu nende maisuses ja hiilgavas müstilisuses.

Aga mis on sellel meie ajastul, kus nii paljud inimesed võitlevad oma olemasolu eest, kannatavad rõhuvate režiimide ja röövelliku kapitalismi all, põgenevad konfliktikollete, hädade ja õnnetuste eest; kus salateenistused ründavad meie privaatsust ja agressiivsed valitsused tsenseerivad meie sõnu; kus tehakse maatasa metsi, hävitatakse liike ja mürgitatakse ookeane – mis on sellel meie ajastul see, milleks me tunneme sundi end väljendada?

Kas selles ebavõrdse jõu maailmas, kus paljude suurvõimude käsklused üritavad meid veenda, et üks rahvus, üks rass, üks sugu, üks seksuaalne eelistus, üks religioon, üks ideoloogia, üks kultuuriline struktuur on parem kui teised, on õigustatud nõuda, et kunst hoitaks eemal sotsiaalsetest päevaküsimustest?

Kas meie, areenide ja lavade kunstnikud, mugandume turunõuetega või haarame kinni sellest võimust, mis meil on – teha puhtaks üks paik meie südameis ja mõtteviisis, koguda inimesed enda ümber kokku, neid ergutada, vaimustada ja informeerida ning luua lootuse ja avatud südamega koostöö maailm?

BRETT BAILEY

Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp


2013

Vanadel aegadel, ilmutades sallimatust komödiantide vastu, lahendas võim olukorra näitlejate maalt pagendamisega.

Tänapäeva Itaalias esineb näitlejatel ja teatritruppidel kriisi tõttu raskusi nii esinemispaikade, teatrite kui publiku leidmisega. Seega ei tegele võimumehed enam kontrolliprobleemidega nende üle, kelle väljendusvahendeiks on iroonia ja sarkasm, sest näitlejatel puuduvad nii lava kui ka publik, kelle poole pöörduda. Renessansiaegse Itaalia võimuladvik, vastupidi, nägi palju vaeva komödiantide ohjes hoidmisega, kuna näitlejad nautisid suurt publikumenu.

On teada, et massiline commedia dell´arte näitlejate väljaränne toimus vastureformatsiooni sajandil, mil nõuti kõikide teatriruumide likvideerimist. Seda eelkõige Roomas, kus näitlejaid süüdistati püha linna solvamises. 1697. aastal laskis paavst Innocentius XII konservatiivsema kodanluse ja kõrgema vaimulikkonna esindajate tungival pealekäimisel lammutada Tordinona teatri. Moralistide sõnul olevat just seal esitatud suurimal hulgal sündsusetuid etendusi.

Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes ühtlasi vastutusele nood, kes sellist kirjasõna trükis levitavad. Aga nähtavasti sellal, kui me magasime, töötas saatan senitundmatu kavalusega. Kui palju enam tungib hinge see, mida näevad silmad, võrreldes sellega, mida võib lugeda raamatust! Kui palju enam laastab noorukite ja neidude meeli sobiva žesti saatel valjul häälel väljaöeldud sõna, võrreldes surnud trükisõnaga raamatus! Seega tuleb teatraalid kiiremas korras kõrvaldada meie linnadest, nagu on tavaks teha ebasoovitavate hingedega.“

Niisiis peitub ainuke lahendus kriisile lootuses, et meid ja eriti noori, kes soovivad õppida teatrikunsti, jõuliselt pagendataks, mille tulemusel tekiks uus komödiantide diasporaa – teatritegijad, kes uudse teatrilaadi nimel ammutavad sellest pagendusest enneolematut kasu.

DARIO FO

Milano, 29. jaanuar 2013

(Itaalia keelest tõlkinud Johanna Lamp)

2012

Olgu teie looming haarav ja originaalne. Sügav, puudutav, mõtlemapanev ja eriline. Aidaku see meil lahti mõtestada inimeseks olemise tähendust ja juhtigu teie elunägemust avali süda ning hooliv pilk. Olgu teil jõudu võita kõik karid, millega paljud teist kindlasti on sunnitud silmitsi seisma, nagu ebaõnn, tsensuur, vaesus ja nihilism. Olgu teid õnnistatud ande ja nõudlikkusega, et avada meile peksleva inimsüdame saladust kogu tema keerukuses. Juhtigu teid aukartus ja uudishimu, et sellest saaks teie elutöö. Ning õnnestugu parimail teist, sest ainult parimail teie hulgast – ja neilgi vaid harukordseil hetkil – õnnestub sõnastada vastus sellele kõige peamisele küsimusele: „kuidas me elame?“. Õnnelikku teekonda!

John Malkovich  

(Tõlkinud Anu Lamp)