Jörgen Liik 12. III 1990–11. VII 2025

Lahkunud on Eesti teatri ja filmi kordumatu Jörgen Liik. 

Tuleviku näitlejakroonikates mäletatakse teda tänu laiale ampluaale ja ammendamatule tööriistakastile, kõneletakse tema kiiretest reaktsioonidest ja registrite vahetustest. Kaasteelised hakkavad meenutama tema kompromissitust, uskumatut kirglikkust, lõpunimineku tahet ja võitlust ideede nimel. Hakkame istume lehtlates ning ainuvõimaliku soojusega rääkima tema partnerlusest, mis oli ühtaegu diskreetne ja provokatiivne, edasi sundiv ja õrnalt hoidev. Kohtudes meenutame kõik tema kaadritaju ja kaamerasiirust, tema hoogu ja lusti, Jörgeni oskust vallutada ruum ja meie südamed.

Aga see hakkab juhtuma tulevikus. Täna on ainult lein.

Jörgen Liik sündis 12. märtsil 1990. aastal Saaremaal ja romantikuna nii elus kui kunstis igatses alati lõpmatut merd ning põllulillede välju. Varsti liitus ta kooliteatriga ja ühe kaasteelise sõnul oli ta laval algusest peale see, kellesse kõik koheselt armusid. Nii nakatav, kerge, lõbus, jooksis ta huviringidest huviringidesse, konkurssidelt konkurssidele, mängides pille, lauldes ja tehes kõike muud.

2010. aastal astus Jörgen lavakunstikooli (lõpetas 2014). Kursuse juhendaja Tiit Ojasoo sõnul oli Jörgen isegi kuidagi liiga “sobilik” näitlejaüliõpilane. Nagu pillimängus või spordis, tuli Jörgenile ka näitlemises näiliselt kõik lihtsalt. Ent geniaalse lihtsuse taga oli maapoisi mägedekõrgune töö ja poeedi peenete toonidega tundlikkus. 

Tema pikaajaline lavapartner Marika Vaarik mäletab siiani nende toonast esimest kohtumist, kus proovis heideti kõrvuti pikali ja teeseldi magajaid. Juba minuti pärast oli improviseeritud end hetke, kus kihutati kujuteldaval mootorrattal lõpmatuse poole. “Ma mõtlesin, et temaga tahan ma mängida veel ja veel,” ütleb Marika.

Juba lavakunstikoolis oli selge, et Jörgen suudab oma õlgadel, peas ja hinges kanda terveid lavastusi. Peaosa usaldamine diplomitöös oli loomulik valik, sest kes teine suudaks mängida säärase peiari lakkamatu hoo ja tuhandete pidevalt värskenduvate nüanssidega. Tema olulisimad osalemised toona olid lavastustes “NO63 Pedagoogiline poeem”, “NO61 Detox”, “NO59 samm lähemale”, “NO57 Enesetapja” ja “Hüvastijätt juunis”.

Pärast lavakunstikooli liitus Jörgen Teater NO99 trupiga. Järgnevatel aastatel kehtestas ta kõige erinevamate lavastuste kontseptuaalseid põhimõtteid. Abstraktsetest kujutelmadest ekspressiivsete purseteni, Shakespeare’i lüürilisusest tumeda rokkstaari karjeni, transgressiivsest arlekiinist unistava idealistini, hüsteerilisest naerjast müütilise manajani.

Jörgen oli küll alati protagonisti mastaabiga, kuid ideesse sulanduja, partnerites lahustuja. Harva võis tema rollile riputada külge konkreetsete kontuuridega templi, sest Jörgen ei olnud ristkülik, ta oli stiihia. Kuid tema kaoses oli alati ka kord, tema säras oli alati printsiip – oma uskumatus väljendusvahendite rikkuses tabas eksimatult märklaua keskele. Tema toonaste (2014-2018) olulisimate lavastuste seas olid “NO51 Mu naine vihastas”, “NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud”, “NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi”, “NO46 Savisaar”, “NO43 Kõnts”, “NO42 El Dorado: klounide hävitusretk”, “NO40 Pööriöö uni”, “NO39 Ema Courage”, “NO36 Unistajad”, “NO34 Revolutsioon”, “NO33 Hüsteeria” ja “NO30 Kihnu Jõnn”.

Samal ajal hakkas Jörgen ka filmides mängima. Kaamera armastas teda, kuna Jörgenis olid nii karisma, anne kui saladus, aga ilma sisemise saladuseta ei saa keegi ekraanil suureks näitlejaks. Kui oli vaja tuua kaadrisse sarm või meeleheide, siirus või atakk, elu lõputu sära või tumedate tungide lakkamatu vari, siis helistati talle või mõeldi Jörgenile juba stsenaariumi esimesest tähest alates. Kui vaja, oli ta kaamera ees ilus, ja kui vaja, oli ta inetu. Kui vaja, jõuline, kui vaja – õrn. Jörgen võis filmides olla romantiliselt õhkav armastaja ja süngelt võrgutav võõras, tohlakas ja kangelane, kuid tema näitlejatelje eri otsad said alati kokku ühes sõnastamatus unistuses mängida nii, et ollakse päriselt elus. Tema olulisimateks filmideks jäid Sulev Keeduse “Mehetapja”, Rainer Sarneti “November”, Triin Ruumeti “Tume paradiis” ning Andres Maimiku ja Rain Tolgi “Aurora”.

Alates 2019. aastast oli Jörgen teatris Ekspeditsioon, saades taas kokku oma kõige lojaalsema liitlase Marika Vaarikuga. Uued maailmad tekkisid ja kadusid me silme all, Jörgen sirutas oma rahutute sõrmedega käed sõnade taha ja kohale, erakordse musikaalsusega olid absoluutsed nii tema kuulmine, nägemine kui kohalolu, ta kallas ja andis ja jagas ja külvas. Hang käes, ootas ta iga päev proovisaalis võimalust, et teha olemise sõnnikust mingitki imet. Nahk tagurpidi seljas, astus ta kell seitse õhtul meie kõigi ette, ja ruum lõi särama. Tema lavastuste ritta jäid teiste seas “Paratamatus elada ühel ajal”, “Sa oled täna ilusam kui homme”, “Ainult jõed voolavad vabalt”, “Reis metsa lõppu”, “Nüüd võib sellest rääkida”, “Inimese anatoomia” ja koostöös Von Krahli Teatriga “Pigem EI”, “Täna õhtul lorem ipsum” ning “Melanhoolia”.

Lavastajatest sidus teda tihedam koostöö läbi aastate Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi, Lauri Lagle, Mart Kangro ja Juhan Ulfsakiga.

Ja siis viimane pilt sinust, Jörgen: kapten “Leviaatanis”, kes ajab taga oma unistust, rippudes uppuva laeva masti küljes. Nagu kellaseier, liigub mast lava tagaosas vasakule ja paremale, ning sina, Jörgen, hoidmas jonnakalt mastist, keeldudes uppumast, sest teekond unistuse poole pole veel lõppenud. Ja ometi tõmmati heeblist, ja siis hämardus ja hämardus, sina aga viimase hetkeni masti küljes uljalt hüüdmas üle tumedate vete, kuid ikkagi hämardus ja hämardus – kuni lõpuks oli täiesti pime, ja päris valgeks ei lähe enam kunagi.

Tulevikus räägime sellest kõigest detailideni, sest tavalist mäletatakse, aga kordumatut meenutatakse. Nagu me vajasime Jörgeni tulekut meie juurde, nii vajame tema antu alleshoidmist. Aga see kõik tuleb tulevikus. Naera, Jörgen, pealegi meie pidulikke sõnu. Nagu meie peame leppima sellega, et sind enam ei ole, nii pead sina leppima armastusega, mida me tunneme. Meil oli mitte paratamatus, vaid õnn elada sinuga ühel ajal.

Avaldame kaastunnet abikaasale Reale ning emale Siirile.

Ärasaatmine on 22. juulil kell 17 Harju-Risti kirikus.                Palume pärgi mitte tuua, lilleõitest üks või kaks valget lille. 

Teater Ekspeditsioon
Teater NO99
Von Krahli Teater
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Eesti Teatri Agentuur
Eesti Näitlejate Liit
EMTA Lavakunstikooli XXVI lend
Eesti Filmi Instituut
Homeless Bob Productions
Eesti Filmitööstuse Klaster
Eesti Filmirežissööride Gild
Vabakutselised kolleegid ja sõbrad                        Eesti Teatriliit

 

Foto Rea Lest-Liik