Ajalugu

Eesti Näitlejate Liidust Eesti Teatriliiduni (Eesti Teatriühingu kaudu)

Teatrirahva ühendusvormid, olgu siis loometingimuste või ametiõiguste kaitseks, on Euroopa mail läbi sajandite olnud põhimõtete poolest üllatavalt sarnased. Ikka on tarvis olnud ühisjõul ja -nõul volitada kedagi oma erialahuve kaitsma Võimu ja Raha ees. Ja tõtt rääkiva ja meeltlahutava kojanarri-staatuse ambivalentsus ei kao samuti kuhugi.

Eestis kõneldi koostöövajadusest juba harrastusteatri aegu. 1912. aastal otsustasid Paul Pinna, Eduard Kurnim, Wilhelm Maddy, Gustav Avesson ja August Michelson kutsuda kokku Tallinna Artistide Seltsi peakoosoleku, kus kinnitati vajadust näiteseltskonna ühinemiseks, et kaitsta oma õigusi. Võeti vastu ka ühingu põhikiri. Seltsi tegevus soikus Esimese maailmasõja puhkemise tõttu. Hoogsalt tõusis ühinemissoov päevakorda kohe pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni. Vabanemistundes tekkinud lootus oma teatrit ise korraldada tõi poliitiliselt segastest ja majanduslikult vaestest oludest hoolimata kokku kaks teatrikongressi – 1917. ja 1919. aastal. Otsustati luua Eesti Näitlejate Liit (Eesti Kutseliste Teatritegelaste Ühing), mis aga regulaarselt toimima ei hakanudki, vaid jäi pikemaks ajaks varjusurma. Ellujäämisega või hoopis uute entusiastlike teatrikoosluste loomisega oli niigi palju tegemist. Eesti Näitlejate Liit formeerus ja hakkas tööle tegelikult alles 1934. aastal.

1940. aastail tuli juba laabuma hakanud tegevus katkestada. 1945. aastal võis kõne all olla ainult Eesti NSV Teatriühing, „vanemate vendade“ eeskujul teadagi. Kummalisel kombel – sõltus see siis teatrikunsti algselt demokraatlikust loomusest või juhtivate instantside möödavaatamisest – puudus teatriinimeste kutseorganisatsioonil Nõukogude Liidus jäik üleliiduline tsentraliseeritus (mille all kannatasid näiteks kirjanike, heliloojate jt loomeliidud). Vist oli ka majandamistingimustes omajagu ebamäärasust, et tasa ja targu võimalusi kompides ühingu tootmistegevust arendada ja seeläbi ka loovüritusi toetada, iga kopikat kohalikelt võimudelt või Moskvalt nurumata. Muidugi nõukogude majandussüsteemi ja ideoloogilise tsensuuri raamides, kus mängumaa suuruse „venitamine“ oli ohtlik ja tagasilöökidega mäng.

Oluline: ühingu loojate hulgas oli mehi, kes muutunud poliitilises süsteemiski püüdsid jätkata kavandatud suundumusi, mis enne sõda aja lühiduse tõttu pooleli jäid, st kõigi teatriga seotud loovalade ühendamist ühingu katuse alla. Ka teatriinimeste erialase lugemisvara kirjastamist, enesetäiendamise, puhkuse ja vanaduspäevade hõlbustamist.
Nagu öeldud – teatrirahval üleliiduline keskorgan puudus – sellel olid omad head ja halvad küljed, halvimaks kindlasti Eesti Teatriühingu välissuhtluse piiratus, mis pidi toimuma Venemaa Teatriühingu vahendusel. 1985. aastal Nõukogude Liidus alanud muutumise tuultes hakkas murenema ka loomeliitude bürokraatlik ja tsentraliseeritud struktuur – loomeliidud demokratiseerusid ühiskondlikest organisatsioonidest esimestena ning paradoksaalselt kerkis teatrirahval päevakorda küll üleliidulise, aga oma ülesehituse ja tegutsemispõhimõtete poolest demokraatlikuma loomeliidu loomine. 1987. aastal asutatigi NSVL Teatriliit, mis sellisena ei käivitunud. Siiski tõi see kaasa senise Eesti Teatriühingu reorganiseerimise loomeliiduks – Eesti Teatriliiduks, mille asutamiskongress toimus 1987. aasta oktoobris ning mille esimeseks esimeheks valiti Mikk Mikiver. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist reorganiseerus NSVL Teatriliit Rahvusvaheliseks Teatriliitude Konföderatsiooniks, kellega Eesti Teatriliit on säilitanud vastastikku kasulikud koostöösuhted.

Juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigis hakkasid teatriinimesed asutama kitsamaid erialaliite – sündisid Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Lavastuskunstnike Liit jmt erialaühendused ning Eesti Teatriliit muutus nende katusorganisatsiooniks – liitude liiduks. Mis põhilist organisatsioonilist struktuuri puudutab, siis tundsid teatriühingu omaaegsed asutajad – elupõlised teatrimehed – nähtavasti selle valdkonna riigikorrast sõltumatut põhiolemust väga hästi. Sest kõik vahepealsed püüded üht- või teistpidi ümber rühmituda on praeguseks üldjoontes kunagise Eesti Teatriühingu ülesehituse põhimõteteni tagasi jõudnud. Kahetine struktuur – organiseerumine nii teatrite kui ka erialaühenduste alusel – on teatrimaailmas nähtavasti optimaalne.

Pärast ametiühingute seaduse vastuvõtmist (2000) omandas Eesti Teatriliit juriidilise staatuse ka selle seaduse tähenduses. Mitmed erialaliidud on registreerinud end ametiühinguna ning Eesti Teatriliit ametiühingute liiduna, kuuludes omakorda Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) kui ametiühingute keskliidu koosseisu.

Praeguses etapis on Eesti Teatriliidu ja tema liikmesüksuste ametikaitselised ülesanded põletavamad kui kunagi varem. Ja kuigi 2006. aastal vastu võetud loovisikute ja loomeliitude seaduse tähenduses pole Eesti Teatriliit loomeliit (loomeliitudeks on teatriliitu kuuluvad loominguliste töötajate erialaliidud), on loomeliiduna toimimine ja ühtse Eesti teatri idee järjepidevuse toetamine Eesti Teatriliidu põhiülesandeid.