Elin Kard, Eesti Kunstnike Liidu president

Oleme täna siin, et rääkida kultuurieelarvest ja kutsuda üles laiemale arutelule – kui palju me suudame kultuuri hoida ja toetada, nii heas kui halvas.  

Kuid me peame rääkima ka solidaarsusest. Kultuurivaldkondade solidaarselt toetamisest ja tasakaalust. Aga ennekõike me peame rääkima inimestest, nende turvatundest ja turvatunde suurendamise vajadusest.  

Eestis on solidaarne sotsiaalsüsteem. Vabakutselise loovisiku jaoks väljendub see solidaarsus peamiselt võimaluses maksta väikestelt ja hajusatelt töötasudelt makse. Kuid riigi poolt kehtestatud sotsiaalmaksu miinimummäärani me sageli ei küüni ja seal meie jaoks solidaarsus lõpeb. Pensioniikka jõudes ootab meid ees rahvapension, mille suurus, või väiksus kui soovite, jääb alla elatustaseme miinimumi.  

Olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi ja ka neist võimalustest peame me rääkima. Me peame muutma praeguse sotsiaalmaksu summeerimise süsteemi kuupõhiselt arvestuselt aastapõhiseks. Me peame muutma sotsiaalmaksu lävendi astmeliseks ehk sissetuleku suurusest lähtuvaks. Me peame defineerima professionaalse loovisiku igapäevast tegevust sellena mis see on – tööna. Ja töö eest tuleb maksta tasu, tasu millega kaasnevad maksud.  

Looviiskutele turvalisema sotsiaalsüsteemi loomine eeldab aga eelkõige poliitilist tahet, meie kõigi ühist panust ja toetust muudatuste ettevalmistamiseks ning laiapõhjalist koalitsiooni nende elluviimiseks.  

Sellest kõigest peame me rääkima. Lakkamatult, kuuldavalt ja kõigile. Sest meil ei ole enam võimalik oodata. Sest see on väga oluline.