ESTER PAJUSOO 
1. VII 1934 – 19. IV 2026

„Hetk sarnanes lennuki maandumisele. Rahunemine, kohale jõudmine. Ma mäletan, Te istusite nii rahulikult ja selgelt seal laua taga. Te olite nii huvitatud sellest, mis elu Teid ümbritseb. Te olite nii noor. Palju noorem, kui see 23-aastane Teie kõrval. Ma olin rabatud Teie teravusest ja huumorimeelest, taipasin, et minu kõrval istub teatrilegend, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab kogu Eesti Draamateatri. Te õpetasite mind märkama. Sellised asjad jäävad meelde – kui keegi oma olemusega õpetab sind ilu nägema.“ Nõnda meenutas esmakohtumist 80-aastase Estriga tema noor kolleeg Piret Krumm (2014).

Tuhala vallas Oru külas sündinud Ester Lage lõpetas 1953. aastal Tallinna 1. Töölisnoorte keskkooli ja 1957. aastal Draamateatri õppestuudio. Kursusekaaslane Ain Jürisson meenutas oma mälestusteraamatus: „Aastakese pärast lõpetamist töötas ta kompvekipakkijana, ja siis – Draamateater! Ta on meie stuudiote fenomen – ainuke kõigist lõpetajaist, kes on näitlejana vastu pidanud poolsada aastat. Ja seda ühes teatris, oma sünniteatris, Eesti esinduslikemas sõnateatris. See on katsumus, see on saavutus, see on suur eksam! Ikka olla vajalik teatrile, vajalik paljudele lavastajatele, kes Draamateatris tegutsenud. Üle elada kõik teatrist üle käinud tormid ja tuulevaikused. Ja veelgi olulisem – mitte ainult vastu pidada, vaid olla pidevalt vormis, ikka stardivalmis järgmiseks rolliks või rollikeseks. Teatripere armastab ja hindab Estrit.“

1958. aasta detsembrist kuni elu lõpuni Draamateatris töötanud Ester Pajusoo mängis siin üle 120 rolli, pälvis kolleegipreemiaid Antse, viimati 81-aastaselt parima naispeaosatäitja Suure Antsu osatäitmise eest lavastuses „Mäed“ (2016). Pikas rollinimistus on väga eriilmelisi naisi, nagu Tiina („Pankrot“, 1964), Cressida („Troilus ja Cressida“, 1966), Meela („Salakütid“, 1960), Maret („Vargamäe“, 1966), Ramune („Pühajärv“, 1971), Roosi („Tants aurukatla ümber“, 1973), Elfriede („Pilvede värvid“, 1983), Vaimulik („Hullumeelne professor“, 1996), Doris ja Mildred („Kalmistuklubi“, 1997), Imbi („Rehepapp“, 2001), Salme („Vana roosa maja“, 2012), Linda („Jaanipäev“, 2018), Anu („Isamaa pääsukesed“, 2018) jt. Estri habras miniatuurne kuju ja isikupärane hääl tõi talle hulga lapserolle, nagu Iti „Nukitsamehes“ (1959), Gerda „Lumekuningannas“ (1959), Punamütsike (1969) jt, küpsemas eas aga näiteks ka vaimustavaid vanaeitesid, kelle hulgas särab 20 aastal laval püsinud „Eesti matuse“ (2002) Iida.

Ester Pajusoo mängis paljudes filmides („Noor pensionär“ (1972), „Karge meri“ (1981), „Vana daami visiit“ (2006)), telelavastustes ja sarjades („Nõiakivi“ (1979), „Tuulepealne maa“ (2008)). Mitme põlvkonna südamesse jäi teleekraanilt tema kelmikas Kessu (1980). Pikki, tihti öiseid etendusejärgseid tunde veetis ta möödunud sajandil kinostuudio helisaalis, andes hääle paljudele multifilmitegelastele. Need, kelle kõrvus kõlab veel Sojuzmultfilmi eestinduste sissejuhatus „dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm“, on kuulnud loendamatuid tegelasi rääkimas Ester Pajusoo häälega.

2004. aastal tunnustas president Ester Pajusood Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, 2011. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha ja 2020. aastal Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse Hea Teatri Auhinna.

Sügava tänulikkusega mälestame näitlejannat, kes suhtus oma töösse suurima kohusetunde ja põhjalikkusega, kuid keda ta enda sõnul töö mitte ei väsitanud, vaid andis jõudu juurde; leebet kolleegi, kes võttis kõike väga hinge ja samas võttis selle hinge lavale kaasa, kuid keda oli õnnistatud ka erilise rõõmsa absurdihuumori andega. 

Eesti Draamateater
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit

Ester Pajusoo ärasaatmine on Eesti Draamateatri suures saalis 28.04 kell 13.00,
uksed avatakse kell 12.00. Palume pärgi mitte tuua.

Foto Eesti Draamateater