JEVGENI GAITŠUK 28. II 1943 – 10. XI 2025

Meie hulgast on lahkunud on näitleja ja lavastaja Jevgeni Gaitšuk (28.02.1943 – 10.11.2025).

Ta oli tark, andekas ja väga elurõõmus inimene. Ja sellisena jääb ta meie mällu, kuni maailm püsib ja teater eksisteerib.  

Esimest korda nägin teda Tallinna Vene teatri laval 1969. aastal lavastuses „Ööbikute öö. Näidend rääkis sellest, kuidas 1945. aasta mais kohtusid ja armusid võitja ja võidetu, Nõukogude sõdur ja saksa tüdruk. Sõdurit mängis tollal 26-aastane Gaitšuk ja tema loodud tegelaskuju väljendas selgelt mõtet sõja ebaloomulikkusest ja unistusest vabadusest – miski ei takista sind olemast inimene... Ma ei ole kindel, kas see oli tema esimene roll, aga kindlasti oli see tema esimene suur roll!

Ta lõpetas Kiievis teatrikunsti instituudi ning 1968. aastal kutsuti tema ja tema abikaasa Liidia Golovataja Tallinna Vene teatrisse. Kui palju rolle ta sellel laval mängis? Umbes sada. Gaitšuk adus suurepäraselt lavastaja ideed ja lavastuse stiili. 1970/71. hooaja Leonid Andrejevi näidendi „Too, kes saab kõrvakiile” lavastuses lõi Gaitšuk meeldejääva lavakuju nimetust Härrast. Noor mustlane Ion Drutse näidendi „Meie nooruse linnud” (1973) lavastuses – roll näib olevat väike, kuid ainult Gaitšukile omase pöörase temperamendiga suutis ta seda mängida nii, et just see tegelaskuju sai näidendi emotsionaalseks häälestajaks. Šamanov Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“ (1974) ja hilisem Ljonja Šindin Gelmani näidendis „Meie, allakirjutanud“ (1979) on näited näitleja küpsest meisterlikkusest. Mihhail Bulgakovi näidendis „Molière” (1982) lõi Gaitšuk Pariisi peapiiskopi markii de Charroni rollis hirmutava, kõike liialt inimlikku hävitava karakteri, mis sarnaneb Dostojevski suurinkvisiitoriga. Ja De Filippo näidendis „Filumena Marturano” (1993), mille lavastas Grigori Mihhailov koos Gaitšuki ja Golovatajaga nende ühise juubeli puhul, mängisid nad suurepäraselt itaalia perekonda. Hiljem meenutas Gaitšuk: „Mihhailov oli suurepärane lavastaja, kompetentne, hea fantaasia ja väga peene maitsega. Ja ta aitas meid väga; kui me tegime proove, eemaldas ta kõik üleliigse, andis vihjeid, ei surunud ennast peale, vaid äratas meis mõistmise oma kavatsusest ja meie rollidest”. 

Gaitšukil oli anne tungida laval loodud tegelaste südamikku – olgu see siis hea, kuri või mõlema segunemine, mis tänapäeva inimesele on kõige omasem. Rollide tark ja täpne mõistmine viis loomulikult vajaduseni olla mitte ainult esitaja, vaid ka looja. Lavastaja. Suure edu saavutas lavastus „Armastan Sind igavesti!” (1998) Ivan Menchelli lüürilise komöödia „Kalmistuklubi” järgi. Gaitšuki parimateks lavastajatöödeks said aga kaks Aleksandr Puškini teoste põhjal loodud lavastust. Lavastuses „Padaemand” (1997) ei kehastanud näitlejad Liidia Golovataja ja Vladimir Antipp romaani tegelasi, vaid lugesid teksti ja mängisid olulisi stseene. Gaitšuk suutis lavastuses suurepäraselt, lakooniliselt ja kergelt edasi anda Puškini proosa emotsionaalset pinget ja selle sisemist küllastatust. Teise Puškini näidendi „Ihnus rüütel. Stseen Faustist“ lavastas Gaitšuk 1999/2000. hooajal. 

Pärast Vene Teatrist lahkumist 2002. aastal, jätkas Gaitšuk tööd raadios ning lavastas kuni haigestumiseni Tallinna Vene Noorsooteatris. Kuid ka pärast seda hoidis ta end kursis teatrites ja maailmas toimuvaga laiemalt. Tal oli ka palju sõpru Ukrainas, kellega ta sageli rääkis – tema süda valutas selle sõja õuduste pärast. Ta oli suure südamega inimene. 

Boris Tuch 

Avaldame kaastunnet lähedastele. 

Ärasaatmine toimub 15. novembril 2025 kell 11.00 Tallinna Metsakalmistu kabelis. 

Eesti Teatriliit

Südalinna Teater

Eesti Kultuuriministeerium