Teatripäeva läkitus 

Willem Dafoe (USA)
Näitleja, teatritegija ja Veneetsia teatribiennaali kunstiline juht ning eksperimentaalteatri The Wooster Group algusaastate liige. Ta on pälvinud Veneetsia filmifestivalil parima meespeaosatäitja auhinna, lisaks neli Oscarit, neli Ekraaninäitlejate Gildi auhinda, kolm Kuldgloobust ja Briti filmiakadeemia auhinna nominatsiooni. 

Olen näitleja, kes on tuntud peamiselt filminäitlejana, kuid minu juured on sügavalt teatris. Olin aastatel 1977–2003 Wooster Groupi liige, olen loonud ja esitanud originaalteoseid The Performing Garage'is New Yorgis ning esinenud üle kogu maailma. Olen töötanud ka Richard Foremani, Robert Wilsoni ja Romeo Castellucci juures. Praegu olen Veneetsia teatribiennaali kunstiline juht. See ametikoht, maailmas toimuvad sündmused ja minu soov naasta teatritöö juurde on tugevasti kujundanud minu veendumust teatri ainulaadsest positiivsest jõust ja tähtsusest. 

Kui alustasin tööd New Yorgis asuvas teatritrupis Wooster Group, oli meie teatris mõnel etendusel publikut väga vähe. Kehtis reegel, et kui esinejaid on rohkem kui publikut, võisime etenduse ära jätta. Aga me ei teinud seda kunagi. Paljud meist ei olnud teatrikoolitust saanud, vaid olid erinevate erialade esindajad, kes tulid kokku, et teha teatrit – seega „the show must go on” ei olnud tegelikult meie moto, kuid tundsime kohustust kohtuda publikuga. 

Sageli tegime päeval proove ja õhtuti näitasime publikule poolelioleva töö materjale. Mõnikord kulutasime lavastuse loomisele aastaid, elatades end varasemate lavastustega ringi reisides. Aastatepikkune töö ühe teose kallal muutus mulle sageli tüütuks ja proovid olid minu jaoks mõnevõrra väsitavad, kuid need pooleliolevate tööde esitlused olid alati põnevad – isegi kui vähene publik oli hukutav hinnang selle kohta, kui suur oli huvi meie tegemiste vastu. See aitas mul mõista, et olenemata publiku arvukusest, annab just publik teatrile tähenduse ja elu. 

Hasartmängusaalides olevatelt siltidelt võib lugeda: „Võitmiseks pead olema kohal.” Loomingu reaalajas jagatud kogemus, mis võib küll olla kavandatud ja kujundatud, kuid on alati erinev, on kindlasti teatri ilmselge tugevus. Sotsiaalselt ja poliitiliselt pole teater kunagi olnud nii oluline ja eluliselt vajalik meie enese ja maailma mõistmiseks kui praegu. 

„Elevandiks toas” on uued tehnoloogiad ja sotsiaalsed võrgustikud, mis lubavad ühendust, kuid näivad olevat pigem inimeste killustajad ja isoleerijad. Ma kasutan oma arvutit iga päev, isegi kui mul pole sotsiaalmeediat, olen isegi guugeldanud ennast näitlejana ja küsinud teavet ka tehisintellektilt. Aga peab olema pime, et mitte märgata ohtu, et inimestevaheline kontakt asendub seadmetega suhtlemisega. 

Kuigi mõned tehnoloogiad võivad meid hästi teenida, on suurimaks probleemiks see, et me ei tea, kes on suhtlusringi teises otsas. See probleem on sügav ja aitab kaasa tõe ning reaalsuse kriisile. Kuigi internet võib tekitada küsimusi, suudab see väga harva edasi anda imet, mida teater loob. Imet, mis põhineb tähelepanul, kaasatusel ning laval ja saalis olijate spontaansel kogukonnal. 

Näitleja ja teatritegijana usun endiselt teatri jõusse. Maailmas, mis näib muutuvat üha enam lõhestunumaks, kontrollivamaks ja vägivaldsemaks, on meie kui teatritegijate ülesanne vältida teatri muutumist pelgalt meelelahutusele pühendunud äriettevõtteks või traditsioonide kuivaks institutsionaalseks säilitajaks. Meie ülesanne on pigem edendada selle võimet ühendada inimesi, kogukondi, kultuure ja eelkõige küsida, kuhu me oleme teel... 

Hea teater paneb meid mõtlema ja julgustab meid unistama sellest, mida me soovime saavutada.

Oleme sotsiaalsed olendid ja bioloogiliselt loodud suhtlema maailmaga. Iga meeleorgan on kohtumiseks avatud värav ja selle kohtumise kaudu saavutame suurema selguse selle kohta, kes me oleme. Loo jutustamise, esteetika, keele, liikumise ja lavakujunduse kaudu võib teater kui terviklik kunstivorm aidata meil näha, mis oli, mis on ja milline võiks meie maailm olla.

 

Tõlkinud Elin Kard ja Anu Lamp

Foto Brad Trent