Hasso Krull, Eesti Kirjanike Liidu esindaja

Ma esindan siin tõepoolest Eesti Kirjanike Liitu ja kirjanikke, aga tahaks esindada ka palju enamat. Ma ei alusta seepärast juttu mitte kirjandusest, kirjanike elust, nende palkadest ja nii edasi, vaid viiks hoopis teema mujale.

Hiljuti andis Rootsi Akadeemia jälle kätte neid kuulsaid auhindu, mida nimetatakse asutaja järgi Nobeli preemiaks. Neid antakse teatavasti põhiliselt loovisikutele, ka mõnele poliitikule ja enamik neist läheb teadlastele. Sel aastal sai teaduses füüsika alal preemia Geoffrey Hinton, kes on tuntud selle poolest, et aju neuronaalvõrgustikku jäljendades ehitas ta sellise tehisintellekti mudeli, mis on võimeline nn süvaõppeks. Ta suudab kogemustest õppida samamoodi nagu inimene, aga mitte nagu üks inimene, vaid nagu 10 000 inimest.

Paljud teist ilmselt teavad seda uudist, aga vähem on teada, et Geoffrey Hinton on tegelikult oma leiutist kahetsenud ja kahetsenud juba aasta tagasi. Ta lahkus Google'ist ja ta peab tehisintellekti praegust seisu ohtlikuks. Parema meelega oleks ta jätnud selle kõik, imelik küll, üldse tegemata.

Sel puhul Prantsuse ajakiri Philosophie Magazine avaldas väikese nimekirja teistest teadlastest ja loovisikutest, kes on samamoodi kahetsenud. Seal hulgas on üks USA bioloog Arthur Galston, kes on tugevasti kahetsenud herbitsiidi, mille ta leiutas 1945. aastal ja mida hiljem kasutasid USA sõjaväelased Vietnami sõjas. Seda kallati 83 miljonit liitrit Vietnami metsadesse ja see tekitas tohutu ökokatastroofi, mille tagajärjed toimivad praeguseni. Galston oleks parema meelega jätnud oma leiutise tegemata või üldse saladusse.

Või siis jällegi John Sylvan, Keurigi suurettevõtte rajaja, kes nimetas selle nn K-topsikese, selline väike kohvitops, aga kui ta oli aru saanud, et see ei ole tõepoolest taaskäideldav, siis ta müüs oma osaluse ettevõttes ja ta on tublisti kahetsenud ja oleks parema meelega selle jätnud tegemata, et see leiutis poleks kunagi avalikkuse ette pääsenud.

Veel üks hästi kuulus näide on Albert Einstein. Teise maailmasõja ajal Ameerika president Roosevelt alustas Manhattani programmiga, selle raames loodi relv ja varsti uus president Harry Truman kasutas seda massimõrvaks Hiroshimas ja Nagasakis. Einstein haaras peast kinni: "Vaene mina, mida ma olen teinud, oh mind õnnetut!" Ta tõepoolest kahetses, mitte oma erirelatiivsusteooriat, mitte kõike seda, mida muud ta oli teinud, vaid see, et ta oli sellise leiutise võimalikkuse käinud välja.

Tõepoolest, teadlased ja loovisikud tihti kahetsevad seda, mida nad on teinud, kui sellest tuleb välja midagi sellist, mis osutub kahjulikuks. Kui tegemist on kunstnike, kirjanike, muusikute ja näitlejatega, siis neile on omane ka see, et nad tihtipeale mäletavad paljusid asju, mida tuleb kahetseda, aga mitte ainult seda, mida on teinud nemad, vaid ka seda, mida on teinud keegi teine.

Suuri ühiskondlikke eksisamme aeg-ajalt meenutatakse. Paljudele see ei meeldi, teadlased ilmselt võtavad omaks, et midagi on valesti läinud, aga ma küsiks küll retooriliselt: kas keegi teab mõnd poliitikut, kes on kahetsenud, et ta on vallandanud sõja või päästnud valla genotsiidi? Mul ei tule ühtki nime ette.

Poliitikutele selline kahetsus ei ole omane ja ükskõik, kas tegemist on demokraatliku või mittedemokaartiku poliitikaga, totalitaristliku või mittetotalitaristliku süsteemiga, poliitikud tavaliselt ei kahetse oma tehtut, nad vabandavad selle välja või kui muud üle ei jää, siis nad õigustavad ennast. Ei ole mingit kahetsust, seetõttu ei lahkuta poliitikast, kui selleks just pole avaldatud suurt survet.

Ma ei taha kutsuda poliitikuid üles selleks, et esimest korda ajaloos midagi kahetsetaks, ma ei usugi, et see juhtuks, aga ma pakun välja ühe teise võimaluse. On nimelt võimalik midagi teha, täpsemalt midagi tegemata jätta, mida hiljem ei pea kahetsema. See on suurepärane võimalus, mis on hetkel täiesti avatud.

Mõelge järele, äkki jätame ühe lolluse tegemata ja pärast pole kahetseda mitte midagi. Kõigile on see kasulik, kõik võidavad.