Kaarel Tarand, kultuurilehe Sirp peatoimetaja

Kultuuriväelased, tervist!

Iidse piiblilegendi järgi juhtus Paabeli linnas kord nii, et linnaplaneerijad, arhitektid ja arendajad harvaesinevas üksmeeles asusid üht torni, maamärki ja hea avaliku ruumi dominanti rajama. Eks jumal pannud seda tähele ja öelnud: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!“ Jama lugu! Karistuseks segas jumal keeled ja maamärk jäi rajamata.

Vaevalt oskasid Eesti Vabariigi loojad või ka nüüd kehtiva põhiseaduse preambuli kirjutajad arvata, et nende tegu võiks samamoodi karistusväärne olla. Õnneks on karistus vaid osaline, keel on segatud ja mõistmatus külvatud ainult Toompeal töötavatesse kõrgematesse peadesse. See ei ole aga häving ja hukk, vaid ka võimalus.

Etnoloogil pole vähimatki mõtet püüda põlisrahva hõimupealikele selgitada sisepõlemismootori või kosmoseteleskoobi tööpõhimõtet teaduslike mõistete abil, vaid ainult näidete varal elust, mida nood hõimud tunnevad ja mis nende mütoloogilisse mõtlemisse sobituvad.

Kui keele ja sõnavara ahtake ja ainus mõistetav osa siin on julgeoleku- ja riigikaitseargoo, siis selles erikeeles peabki rääkima ja küll tuleb ka mõistev noogutus ning toetusotsus. Mis sest, et professionaalse kunsti ja teaduse majanduslikust tööpõhimõttest teatakse lõpuks sama vähe kui mõne sadade miljonite eest hangitava relvasüsteemi omast.

Utreeritult öeldes, kui draamateater vahetaks nime droonitehaseks, sest lavastused ju lendavad, ja teataks, et asub klastris, tabaks teda peagi investeeringu- ja tegevustoetuste kullavihm. Kui mitmežanriteater Vanemuine nimetaks end mitmikraketiheitjaks Tartu HIMARS, ei tuleks enam kellelgi pähe algatada arutelu selle üle, et ehk võiks tal olla üks lasketoru vähem. Kui rahvusringhääling oleks hoopis küberväejuhatus, saaks riigireeturi sildi kaela igaüks, kes arvaks, et programmi mahtu ehk infooperatsioonide hulka peab vähendama.

Ühesõnaga, edasi, malevad ja pataljonid, brigaadid ja diviis! Lõpuks vajab kultuurivägi ju mitte sogast detailiputru, vaid ainult üht vastust ja üht suhtarvu – pikaks ajaks kindlat tuluprotsenti aina kasvavast rahvuslikust rikkusest. Eeskuju on meile selgelt ette maalitud. Ei läinud aastatki, kui kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest vabariigi valitsusele said seadused, strateegia ja pikaajalised garantiid. Miks peaks teisiti minema, kui kultuuriväe juhataja oma peastaabi toel esitab valitsusele sama detailse kultuurilise nõuande koos ostunimekirjaga, aga ka niinimetatud headel aastatel hästi kosunud riigibürokraatia poolt kaaperdatud õiguste ja vabaduste tagastamisnõudega?

Paraku keegi meie eest seda nõuannet ei koosta ega isegi telli, kultuurilise nõuande peab ise valmis tegema ja nii, et ükskõik, mida ja kuidas tehtesse ka sisse ei paneks, vastuseks tuleks ikka 2% SKTst. Vähemasti 2%, sest üks kaalukas erinevus kultuurilisel ja sõjalisel enesekaitsel on ja nimelt võimelüngad. Sõjalises kaitses täidavad võimelünki meie sõbrad ja liitlased. Kui võimelüngad tekivad – nagu neid juba on ka tekkinud – kultuuris, on asi halb, et mitte öelda, põhiseaduse vastane, sest mistahes võõrkeelne täidis meie jäetud lünkades on pigem haigus, mitte sääst ja hüve.

Ühesõnaga, tee on selge: kõigepealt kindral, seejärel nõuanne. Ja tee lõpul on suur rahapada.

Kultuuriväelased, vabalt!