Triin Krigul. ERSO viiulimängija ja orkestri usaldusisik
Tere hea kultuurirahvas!
Soovin avaldada tänu teatrirahvale julguse eest välja astuda terve kultuurivaldkonna eest!
Kõik teemad, mis on teatrirahva poolt välja öeldud, puudutavad sama sügavalt ka muusikuid. Murekohad on ühed ja samad ning kirjutame juba väljaöeldule kahe käega alla.
Muusikutena on meie ülesanne hoida elus ja arendada Eesti muusikat ja muusikakultuuri laiemalt. Et seda professionaalsel tasemel teha, tuleb esmalt luua eeldused, et läbi rahvusvaheliste konkursside üldse kvalifitseeruda professionaalse sümfooniaorkestri muusikuks. Selleks kulub ligikaudu 20 aastat süvendatud muusikaõpinguid, sealhulgas arvukalt individuaaltunde. Enese konkurentsivõime tõstmiseks täiendatakse end sageli ka väljaspool Eestit. See on igas mõttes väga ressursimahukas haridus, kuid meie erialal vältimatu tee.
Professionaalse muusiku töö on täppistöö – meie erialal millimeetri või sekundiga eksimine on juba väga suur viga ning välistab sinu võimaluse oma erialal üleüldse tööd saada.
Omalt poolt oleme Eesti kultuurile panustanud kõige kallima, mis meil on – aeg ja pühendumine.
Eesti kultuur on täpselt nii elujõuline ja terve, kui on Eesti kultuuri kandja, praegusel juhul siis kultuuritöötaja.
Pannes muusikud seisu, kus oma põhitööst üle jäävad tunnid kulutatakse lisasissetulekute otsimisele, või mis veel hullem, väljutakse kultuurivaldkonnast üldse, on nii lühikeses kui pikas perspektiivis riigile nii vaimne kui majanduslik kadu. Ka meie oleme ära teeninud selle, et veeta mõnegi tunni oma päevast lähedastega ning näha oma laste kasvamist ka mujalt kui piltidelt.
Vaatamata sellele, et muusikat peetakse keeleks, mida mõistavad justkui kõik, siis ainult meil siin Eestis teatakse ning tunnetatakse, mis on Heino Elleri "Kodumaise viisi" ja Veljo Tormise "Eesti ballaadide" sügavam tähendus.
Meie, Eesti professionaalsete muusikakollektiivide muusikud, oleme teinud põhimõttelise valiku jääda siia Eestisse, et hoida ning arendada edasi Eesti muusikakultuuri, selmet minna püsivalt välismaale väärikamat palka otsima. Erinevalt neist kultuurrahvastest, kellede hulka me ennast armastame lugeda, oleme Eestis kahjuks harjunud elama mõtteviisiga, et kultuuritöö ei vaja väärikat tasu. Soovime euroopalike väärtushinnangute omaksvõtmist kultuuritöö väärtustamise osas ka Eestis. Tegelikkuses ei oota me ju riigilt midagi muud, kui pühendumist oma põhiseaduse preambulile, mitte ainult sõnades vaid ka tegudes.