Triinu Upkin, Eesti Balletiliidu juhatuse esimees
Ma olen balletiartist, ma töötan Rahvusooper Estonias, Eesti Rahvusballetis. Ja ma ütlen seda suure uhkusega!
Eesti kutseline ballett on rohkem kui 100 aastat vana – ja see pole iseenesest mõistetav, see on läbi raskuste kätte võidetud ja aastakümnete jooksul välja töötatud saavutus! Ja seda on teinud inimesed!
Eestis on hetkel 98 (60 + 38) elukutselist balletitantsijat, kes töötavad Estonias või Vanemuises. Riik tellib teatrite rahastamise kaudu nende balletiartistide panuse meie kõrgkultuuri olemasolusse ja kvaliteeti. Selle tellimuse sisse kuulub ootus, et balletiartistid töötavad terve hooaja vältel 6 päeva nädalas hommikust õhtuni balletisaalides ja laval, augustist jaanipäevani ja et nad on kogu selle aja vältel hiilgevormis. See on peaaegu võimatu, aga ometi me teeme seda! Me täidame meile seatud ootusi, ihu ja hingega! Õigemini, oma ihu ja hinge hinnaga! Ja meie omakorda ootame tellijalt lihtsalt väärilist tasu, mis võimaldaks meil oma üliintensiivset tööd teha ja eluga hakkama saada! Valdav enamus Eesti balletiartistidest teenib kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalka, ja rõhutan, et balletiartistide töökoormuse ja -iseloomu tõttu pole lihtsalt võimalik mingit lisatööd juurde teha. Seesama, mitmendat aastat paigal seisev, inflatsioonis ammu väikseks sulanud kultuuritöötaja miinimumpalk on enamusele meie ainuke sissetulek! Meilt on juba võetud!
2023. aastal kaotas Riigikogu ka balletiartistide väljateenitud aastate pensioni, ainukese päriselt toiminud sotsiaalse garantii, sümboolse leevenduse sellele hinnale, mida me iseenda tervise ja tuleviku väljavaadete arvelt nende imeliste teatriimede teostumiseks maksame.
Meie tulevikust on kärbitud!
Meie olevikust on kärbitud.
Mida meilt veel kärpida on? Luikede ridu, tiibu, päid? Masendav.
Ükski kunstnik ei tee oma kunsti raha raha pärast, aga riik ei saa eeldada, et kultuur toimib ilma sinna raha panemata. Eesti kõrgkultuur ei ole iseenest mõistetav ega iseenesest toimiv nähtus. Tänapäeva avatud ja heitlikus maailmas peab eestikeelse ja eestimeelse kõrgkultuuri hoidmine ja arendamine ning ühiskonnas väärtustamine olema otsus. Ka poliitiline otsus.